Mootorvedur VME1-116 (ВМЭ1-116) valmis 1961. aastal Ungaris Ganz-MAVAG-i masinatehases NSVL raudteede tarbeks ning suunati Läti raudtee Ventspilsi depoosse. Märtsis 1971 saadeti VME 1-116 Tallinna depoosse, kus töötas Tallinna ja Ülemiste jaamades ning sadamas manöövritööl 20 aastat, neist viimased aastad üksnes depooteedel. 8. mail 1998 toodi vedur Raudteemuuseumi eksponaadiks Haapsallu.

Selliseid vedureid tootis Ganz-MAVAG 1954-71 erinevatel Euroopa raudteedel kergete rongide vedamiseks ja manöövritööde tarbeks. Ungari raudteedel (MAV) oli neid seeriana M44 ligemale 400. Samuti hankisid neid Poola raudteed (PKP) – seeriana SM40 (ja SM41), Jugoslaavia raudteed (JŽ) umbes 100 üksust – seeriana 641, Bulgaaria raudteed (BDŽ) – seeriana 51 ja Tšehhoslovakkia raudteed – seeriana T 455.0 (5 üksust). NSV Liitu tarniti neid vedureid aastatel 1958-1965 seeriatena VME1 (ВМЭ1) ja VME2 (ВМЭ2) kokku 310 üksust.

Mootorveduril VME1 on alalisvoolu diiselgeneraator. Neljataktiline Ganz-Jendrassik V-16 diiselmootor arendab väntvõlli pöörlemisel 1100 p/min. võimsust 440 kW (600 hj). Veduri piirkiirus on 80 km/h, töömass 75 tonni. Eestisse toodi esimesed VME1 vedurid 1960. aasta suvel – esimeste sõjajärgsete laiarööpmeliste mootorveduritena. Siin leidsid nad kasutamist eelkõige manöövritöödel, kuid enne diiselrongide saabumist (1965) kasutati neid ka kergete lähirongide veoks. Balti raudtee koondas Eestisse 1970. aastate esimesel poolel 59 oma 61-st VME1 seeria vedurist. Vedurid töötasid siin kuni võimsamate manöövrivedurite saabumiseni 1980. aastatel, kanti siis maha ja lammutati. 1991. aastal oli Eestisse jäänud veel vaid 2 mootorvedurit seeriast VME1.