7 – Raudtee- ja sidemuuseum

Jaamahoone

7 Haapsalu raudteejaam – kuurordi värav

Juba 18. juunil (vk 05.06) 1902 otsustas Haapsalu linnavolikogu eraldada tasuta raudtee ehitamiseks vajamineva maa ning anda ka esimese 1-tiinuse (1,09 ha) maatüki raudteejaama ehituseks. „Haapsalu vaksal ehitatakse linna ja Paralepa metsa vahel asuvale lagendikule, kus praegu jalgrattasõitjate tee on“, teatati peagi ajakirjanduses uue jaama asukoha kohta. Kingitud hobuse suhu küll ei vaadata, ent tollastes lehtedes leidsid koheselt märkimist jaamaaluse maa puudused: „Tuleb tähendada, et antud maa raudteejaama kohaks mitte väga sünnis ei ole: ta on madal ja jääb veetõusu ajal vee alla.“ Kuna raudteejaama ehituseks vajati tegelikult rohkem maad, andis Haapsalu linnavolikogu 9. septembril (vk 27.08) 1902 lõpuks jaama alla tasuta linnale kuuluvat maad kokku 10 tiinu (10,9 ha). Seejärel alustati raudteejaama rajamiseks esmalt pinnase täite- ja kuivendustöödega. Raudteejaama ehitus toimus Keila-Haapsalu raudtee III ehitusjaoskonna alluvuses, mida juhatas teedeinsener Erich von Landesen. 1904. aastal valmis jaamas enamus hooneid ja rajatisi. Sama aasta lõpus (28.12) alanud ajutise rongiliiklusega üheaegselt alustas tegevust ka Haapsalu raudteejaam. Tõsi, jaamahoone sel hetkel veel valmis polnud, selle ehitus venis. Historitsistliku jaamahoone projekteeris Peterburis Preisi kodanik Karl Werheim (ka Wehrheim,1840-1912). Arhitektuuriakadeemik Werheim andis hoonele, mis 1905. aasta hilissügiseks valmis, majesteetliku ja kuurortliku välimuse. Ainsana Eestis sai Haapsalu jaamahoone suure suvise puhvetiruumi ehk suvekohviku, samuti keiserlike vastuvõturuumidega Imperaatoripaviljoni ning suurlinliku 100-süllase (üle 213 m) perrooni, mis täispikkuses varjualusega. Teise klassi raudteejaama ehitatud jaamahoone vastas tegelikult toonastele I klassi jaama nõuetele: lisaks puhvetitega ooteruumidele, härrade ja daamide vesiklosetiga tubadele, suurele vestibüülile, piletikassale, jaamakontorile, jaamaülema kabinetile ja telegraafiruumile olid seal ruumid postiosakonnale, raudteesandarmile ja keiserlikule perekonnale.

Jaamahoone kõrval oli üheks viimastest valminud objektidest raudteejaama veevärk. Vesi toodi Haapsalu jaama veetorni algselt Mägari järvest, mille kaldal asus elamuga pumbamaja, 4-kilomeetrise veetorustiku abil. 1924. aasta kevadel valmis aga veetorni juures uus 610 jala (185,9 m) sügavune puurkaev, mille kvaliteetset vett jaam tarvitama asus. Veetorni külge ehitati selleks uus pumbamaja. Haapsalu jaamas tegutses pikka aega raudtee ambulatoorium, mis osutas meditsiiniabi Vasalemmast Rohukülani. Sama suur tööpiirkond oli ka raudteepolitsei konstaablil, kes samuti Haapsalu jaamas resideerus. Nõukogudeaegseks korrakaitseüksuseks oli jaamas transpordimiilitsa liinipunkt. Kõrgema klassi jaamale kohaselt oli olemas 2-kohaline paekivist veduridepoo ning selle juures suur auruvedurite pöördesild diameetriga 19,5 m. Varasemal perioodil oli jaamas koos peateega kokku 10 nummerdatud teed. Üks neist ulatus umbteena suisa kaugele Haapsalu lahte ja seda kasutati täispikkuses rongikoosseisudega manööverdamiseks. Lisaks jaamahoones tegutsenud renditavale müügipunktile – raamatukapile – avati siin 1. maist 1925 avalik telefoni kõnepunkt „Haapsalu raudteejaam“. 1. veebruarist 1933 avas jaamas uksed postiagentuur „Haapsalu Vaksal“. Nõukogude ajal on jaamas tegutsenud ka suvekino ning võõrastemaja.

Autostumine, bussiliikluse kasv ja raudtee üha halvenev seisukord päädis viimaks 1995. aastal jaama ühe funktsiooni kadumisega – lõppes rongireisijate teenindamine. Aasta hiljem osa jaama objekte munitsipaliseeriti: 15. oktoobril 1996 anti Haapsalu linnale üle jaamahoone koos pagasihoone ja perrooniga, mõned raudteelaste elamud, kauba- ja veevärgirajatised ning jaamaväljak. AS Eesti Raudtee otsustas Haapsalu jaamas kommertsoperatsioonid lõpetada ja selle seeläbi Eesti Raudtee jaamana lõplikult sulgeda 15. detsembrist 1997. Munitsipaliseerimata raudteevarast sai Riisipere-Haapsalu raudteelõigu erastamise järel 1998. aasta kevadel liini uue eraomaniku valdus.

25. juunil 1997 alustas Haapsalu raudteejaamas tegevust seni Tallinnas tegutsenud Raudteemuuseum. 2013. aastal anti linnale kuuluvad objektid endises jaamas valdusena kasutada sihtasutusele Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid. 2014. aastast tegutseb jaamas sihtasutuse filiaal Raudtee- ja sidemuuseum.