Jaamaülema kabinet

50

Mees punase mütsiga

Tähtsaimaks ametnikuks igas raudteejaamas oli jaamaülem, kel jaama üldise juhtimise kõrval oli hulk muidki kohustusi kaubatoimingute juhtimisest järelevalve teostamise ja jaama varustamiseni. Rongi jaamast välja saates võttis ta vastutuse selle ohutu ja vaba sõidu eest naaberjaamani. Väiksemates jaamades tuli jaamaülemal pileteidki müüa või olla postiametniku rollis. Eesti Vabariigi raudteedel oli jaamaülema vahetuse pikkuseks tavaliselt 12 tundi, millele järgnes 24 h puhkeaega. Jaamas kohal pidi ta ka siis olema, kui ronge liikumas polnud. Jaamaülemal võis olla üks või mitu abi, keda hakati jaamakorraldajateks nimetama. Jaamaülema abi tegutses oma vahetuse ajal täieõigusliku jaamaülemana. Tsaariajast kuni 21. sajandini on jaamaülemaile ja –korraldajaile tunnuslikuks olnud punase kattega vormimüts – et korralduste andjat oleks kaugele näha. Esimesteks teadaolevateks eesti verd jaamaülemateks Eestis on olnud Kadrina esimene jaamaülem Aleksis Kreutzwald ja Püssi jaama 1886. aastast juhtinud Rudolf Romm. 1916. aasta kevadel lubati tsaaririigis ametnike nappuse tõttu esmakordselt hakata jaamaülema abideks määrama naissoo esindajaid. Eestis asus esimene teadaolev naine sellisel ametikohal tööle 1. märtsil 1919, kui kitsarööpmelise Pärnu-Tallinna raudtee Lelle jaamas sai jaamaülema abiks Märjamaalt pärit neiu Vanda Antonie Mode (hiljem Kruus). Laiarööpmelisel teel määrati veidi hiljem samasse ametisse esimese naisena Ksenia Müllerson (hiljem Laurisson). Muuseumis on sellele vastutusrikkale ametile pühendatud 20. sajandi algusest pärit originaalsisustusega jaamaülema kabinet.