Ligemale sajandi jooksul on Haapsalu jaamas rongidega juhtunud üsna vähe õnnetusi. Neist üks omapärasemaid toimus 29. juulil 1926, kui kella 15.45 paiku sõitis manöövrit tegev rong otsapidi merre. 

Auruvedur Ov 155 (ehit. 1903 Nevski tehases, varem Ов 4534) liikus 3 täis ja 12 tühja kaubavaguniga jaama 4. teelt umbes 150 sülla (320 m) pikkusele nn mere umbteele, et pöörangu nr 1 kaudu osa vaguneid 1. teele lükata. Tupiktee, mis ulatus tammil pikalt Haapsalu lahte, lõppes painutatud rööbastest ja pakkudest tõkkepukiga. Kui rong oli sellele teele jõudnud ja rongi saba pöörangust möödunud, hakkasid manöövrit korraldavad pöörmeseadjad peatumissignaale andma. Vedurilt aga ei vastatud, vaid jätkati hoopis kiirendatud käigul edasi liikumist. Vedur põrkas vastu tõkkepukki, purustas selle ning jooksis umbes süllakõrguselt (2,1 m) teetammilt alla merre, esiots katlani vees. Õnnetuses said veduri kõrval tõsisemalt viga 3 üksteisele sisse sõitnud vagunit, veduri järel olnud palkidega laaditud platvormvagun jooksis aga rööbastelt välja. Kolmeliikmelise vedurimeeskonna jaoks lõppes õnnetus, mis võinuks olla surmasõit, väga õnnelikult – pelgalt ehmatuse ja põrutusega. Vedurimeeskonnal vedas, kuna veduri tender oli küttematerjalist tühi. Pärastlõunane rong, mida õnnetusse sattunud vedur pidi teenindama, jäi väljumata.

Õnnetuse juhtumisega samal ajal jõudis juhuslikult Haapsallu raudtee puhtuse-komisjon, kel tuli kohe värskelt juhtunu põhjuseid selgitama hakata. Süüdlasteni jõuti kiiresti: vedurijuhi ja tema abi puhul tegi komisjon kindlaks, et „mõlemad olivad viinastanud olekus“. Tuvastati, et „viina lõhna oli nende juures selgelt tunda, seisak mitte kindel, pulss mõlemil 132.“ Vedurijuhi juurest leiti ka liitrine tühi viinapudel. Veduri kütja puhul toonaste meetoditega joovet tuvastada ei õnnestunudki, ehkki oli selge, et temagi oli hundijalaveest osa saanud. Kütja vaadati veelkord üle kell 18.20 ja leiti, et tema „seisak on endiselt kindel, viinastanud oleku tundemärke konstateerida ei saa, kuna kergelt viina lõhna tunda on.“

Juurdlust läbi viinud komisjon soovitas vedurijuhi ja tema abi koheselt hooletuse tõttu ja raudteeülema 1925. aasta käskkirja nr 384 alusel ametist lahti lasta, kütjale soovitati leebemat karistust valju noomituse näol. Raudteeülem Villem Reinok oli 18. aprillil 1925 andnud selge ja karmi korralduse, et „teenistuskohuste täitmisel mittekaines olekus viibijad otsekohe kui teenistusnõuetele mittevastavad lahti lastakse ja mingisuguseid vabandusi ega palveid arvesse ei võeta.“ Tegelikult kujunesid karistused siiski kergemaks. Raudteeülema tagasiulatuva käskkirjaga nr 513 15.septembrist 1926 tunnistati Tallinna veojaoskonna 36-aastane kaubarongi vedurijuht Uno-Friedrich Juse ja vedurijuhi õigustega abi Jaan Sprogis veduriteenistuse nõuetele mittevastavateks ning paigutati 21. augustist 1926 ümber madalapalgalisele tööle lukkseppadena päevapalgaga 106 marka ja 88 penni (varasemad palgad olid neil olnud vastavalt 6200 ja 5500 marka kuus). Veduri 34-aastane kütja Voldemar Milka (1892-1944, 1939. aastast Jaan Raiend) sai Haapsalu jaamas 29.07.1926 „teenistuskorra määruste rikkumise eest“ valju noomituse hoiatusega, et järgneval süüteol teenistusest vabastatakse. Uno Juset ja Jaan Sprogist karistati ka kohtulikult: Tallinna-Haapsalu rahukogu otsusega 12. maist 1927 määrati „viinastanud olekus signaalide täitmata jätmise ja manööverdamisel liiga kiirelt rongiga sõitmise eest“ Rahukohtu nuhtlusseaduse § 76³ alusel Uno Jusele 3-kuuline ja Jaan Sprogisele ühekuuline arest tingimisi, kui nad 3 aasta jooksul uusi kuritegusid toime ei pane.  Kõigele vaatamata töötas Uno Juse juba alates 1927. aastast mootorvagunijuhina Tallinna ja Valga veojaoskondades, juhtides ühena esimestest Eestis bensiinimootorvagunitega mootorronge, ning hiljem I klassi vedurijuhina.

© Tõnu Tammearu, SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, 2019