5-6

30

29

28

Haapsallu kui raudteeliini lõppjaama rajati 1904. aastal lisaks 2-kohalisele veduridepoole ka auruvedurite pöördesild. Tehnika kiire areng ja suuremate vedurite kasutuselevõtt tingisid juba 20. sajandi esimesel kümnendil senisest pikemate pöördesildade rajamise, mille diameeter ulatus 9-10 süllani (19,2 – 21,3 m). Nii ehitati ka Haapsallu 64 jalga (19,48 m) pikk tasakaalustatud tüüpi (уравновешенный) pöördesild, mis töötas 54 aastat inimjõul. Silla mõlemas otsas asunud hoobade abil liigutasid seda 4-6 töölist (nn pöörajürid). 1956. aastal valmis Läti Raudtee teeameti uurimis-projekteerimisgrupil Haapsalu pöördesilla kapitaalremondi projekt, mille elluviimine lükkus rahaliste vahendite puudusel edasi. 1958. aasta varakevadel paigaldati silla külge Tallinna veduridepoos valmistatud pneumaatiline sillapööraja (круговоротчик), mille toitmine suruõhuga toimus pööratavalt vedurilt. Käppadega mehhanismi, mis esialgu töötas ebakorrapäraselt, täiustas samal aastal vedurikütja Laansalu. Pöördesilla reaalse rekonstrueerimiseni jõuti alles septembris 1959, ent ka siis jäid tööd mõnevõrra venima. Rekonstrueerimise käigus 22 meetrini pikendatud sild valmis 1960. aastal ning oli sellisel kujul aktiivsemas kasutuses 1970. aastate alguseni, mil raudtee motoriseeriti. Sillal on kasutatud aprillis-mais 1903 Lõuna-Vene Dnepri Metallurgiaseltsi (Южно-Русское Днепровское Металлургическое Общество, ЮРДМО) ja Vene-Belgia Metallurgiaseltsi (РБМО) tehastes valtsitud rööpaid, mida on alust pidada Haapsalu raudtee algupärasteks rööbasteks. Lõuna-Vene Dnepri Metallurgiaseltsi (Kamjanske, Ukraina) koolutatud rööbastest on valmistatud ka pöördesilla tupiktee puki raam.

27

26

25

24

23

22