Eesti raudteelased on enda tarbeks ise ehitanud nii mootordresiine kui ka mitmesuguseid käsi- ja jalgdresiine. Rakvere teemeistri Herbert Juske poolt 1930. aastal konstrueeritud jalgratas-dresiinist sai prototüüp teistegi teemeistrite 1930. aastate jalgratas-dresiinidele. Oma sõiduki puhul oli Juske kasutanud kõike kättejuhtuvat – vokidetailidest triikraua käepidemeni. Umbes 180 krooni maksnud dresiini juures leidis rakendust vana niidumasina istepesagi. Sellise mahatõstetava ja sõiduloata rööbastel liikuda võiva dresiiniga oli võimalik saavutada kiirus kuni 35 km/h. Kui 1931. aasta lõpus täienes raudteevõrgustik Eestis 183 km uute raudteedega, kaotati vanadel teedel 10 teemeistri piirkonda, et vabanevaid teemeistreid uutele teedele tööle paigutada. Olemasolevad piirkonnad pikenesid ning teemeistrite koormus kasvas. Teedel vajaliku järelvalve teostamise hõlbustamiseks anti juba 1932. aasta kevadel raudteevalitsuse poolt 25 teemeistrile kitsa- ja laiarööpmelistel liinidel jalgratas-dresiinid, mis olid Juske dresiini eeskujul valminud Tallinnas ja Valgas tööstuskoolides, samuti Rakvere eratöökojas. Jalgratas-dresiinid leidsid kasutust veel nõukogude ajalgi.