Iseseisvas Eestis hakati riigi kulul telefonikeskjaamades, riigi- ja eraettevõtetes, raudteejaamades, vallamajades, postiagentuurides ning linnade, alevite ja alevike tänavail üles seadma kõigile avalikuks tarvitamiseks määratud telefone – telefoni kõnepunkte. Kui 1926. aastal oli Eestis kokku selliseid kõnepunkte 254, siis 1937. aastal juba 1660. Esialgu oli sellise kõnepunkti varustuseks vaid vändaga telefon, mille kasutamiseks tuli kõnepunkti eest vastutavale isikule tasuda. 1923. aasta sügisel prooviti esmakordselt Tallinna peapostkontori telefoni kõnepunktis Tartu telefonivabriku uudistoodangut – automaatkassasid. Raudteejaamade avalikes telefoni kõnepunktides muutusid siitpeale automaatkassad kohustuslikeks, kuid mujal laia kasutust ei leidnud. Raudteejaamades vastutas automaatkassaga kõnepunkti eest jaamakorraldaja ja pidi vajadusel kliente abistama. Linna ja alevi tänavail lubati kõnepunkte avada üksnes nõuetele vastavas „kastikeses või majakeses“ ehk telefonikioskis. Asutustes võis kõnepunkt olla eraldi kõnekapis, ent mitte alati. 1. mail 1925 avati automaatkassaga kõnepunkt ka Haapsalu jaamahoones. Selle säilinud kõnekapis on muuseum üles seadnud 1920.-30. aastate automaatkassaga telefoni kõnepunkti kui taksofoni eelkäija. Taksofonid ehk telefoniautomaadid tulid kunagiste avalike kõnepunktide asemele nõukogude ajal. 1. juunil 1991 algas esimese NMT450 mobiilivõrgu avamisega Eestis mobiiliajastu. 1993. aastal, kui siia jõudsid esimesed kaarditaksofonid, tegeles Eesti Mobiiltelefon juba GSM-tehnoloogial põhineva mobiilsidevõrgu arendamisega. Kaarditaksofonide eluiga jäi tänu kiiresti arenevale ja levivale mobiilsidele üsna lühikeseks. 1. detsembrist 2010 sai Eestist esimesi riike maailmas, kus taksofonide töö sootuks lõpetati.