Spetsiaalsel laual on kaks elektrilist sauaaparaati, ümberlülitiga induktor ning sideseadmed vertikaalsel alusel (kohaliku patarei telefon ja lisakellaga telefoni ümberlüliti).

Üherööpmelistel raudteeliinidel on rongiliikluse reguleerimiseks kasutatud sauasüsteemi. Elektrisauasüsteemi korral pidi jaamakorraldaja enne rongi jaamavahele saatmist ning selleks luba andva väljasõidusignaali avamist vabastama elektrilisest seadmest – sauaaparaadist – sellekohase võrudega varustatud terasvarva ehk saua, mis siis anti sõiduloana vedurijuhile. Naaberjaamade sauaaparaadid olid omavahel elektriliselt ühendatud ja saua vabastamine oli võimalik üksnes naaberjaamast lähetatava elektrivoolu toimel. Kahest naaberaparaadist sai üheaegselt vabastada vaid ühe saua, mis tagas selle, et korraga viibis jaamavahel ainult üks rong.

Eestis tehti esimene katse elektrisauasüsteemi juurutamiseks 1917. aastal, mil Inglise Webb-Thompson ja Smith´i süsteemi aparaate hakati Ülemiste-Narva liinil üles panema, ent sõjasündmuste ja Saksa okupatsiooni tõttu võeti kõik taas maha. Iseseisvas Eestis võeti mainitud Inglise elektrisauasüsteem kasutusele üksnes laiarööpmelisel raudteel ja esimesena Ülemiste-Sonda liinil 1922. aastal, aasta hiljem ulatus see Narvani ning 1924. aasta lõpuks Palupera jaamani. 1940. aastate teisel poolel algas Eesti kitsa- ja laiarööpmeliste raudteede varustamine insener Daniil Tregeri poolt juba 1920. aastail välja töötatud elektrisauasüsteemiga, mille lõpuks vahetas välja poolautomaat- või automaatblokeering.