Standardne nõukogude 4-teljeline reisivagun pikkusega 20,2 m

Reisiliikluse areng Nõukogude Liidu raudteedel ja soov kasutada maksimaalselt reisivagunis leiduvat pinda reisijatele suurema mugavuse pakkumiseks viisid uut tüüpi kõva- ja pehmeistmeliste reisivagunite loomiseni. 1928. aastal töötatigi Nõukogude Liidus välja uus standardne reisivaguni tüüp. Uut tüüpi vaguni kere oli 20200 mm pikk, väljast 3140 mm lai ja 2900 mm kõrge, vaguni vankritelgede vahe oli 13970 mm. Standardmõõtudega kere baasil hakati ehitama järgmisi reisivaguneid:

• kõvaistmelisi kaugühenduse reisivaguneid 46-48 magamiskoha ja 61 päevase istekohaga ning taaraga 42-44 tonni;
• kõvaistmelisi kuurordivaguneid 8 kupee ja 32 magamiskohaga ning taaraga 42-44 tonni;
• pehmeistmelisi kaugühenduse reisivaguneid 7 kupee ja 28 magamiskohaga ning taaraga 46,5 tonni;
• köögiga restoranvaguneid, millel taaraks 46 tonni;
• postivaguneid, mis mahutasid 12,5 tonni kaupa;
• pagasivaguneid, mis mahutasid 16,5 tonni kaupa.

Selliste puitkerega nn Jegorovi tüüpi (егоровский тип) reisivagunite masstootmine toimus Leningradi ja Tveri (Kalinini) tehastes aastail 1928-41, jätkus aga hiljemgi.

Endine Jegorovi tüüpi 4-teljeline platskaartvagun

Standardne NSV Liidu raudteede platskaartvagun on ehitatud Jegorovi-nimelises tehases Leningradis 1940. aastal. Vagunit on hiljem kasutatud teemasinajaama elamisvagunina (PMS 08), mistõttu suurem osa selle originaalsisustusest pole säilinud, samuti puuduvad vaguni katusel algsed ventilaatorid. Viimaseks numbriks oli vagunil Eesti Raudteel 01404 ja see toodi Tallinna vagunidepoost Raudteemuuseumi eksponaadiks Haapsallu 20. detsembril 1997. Algselt on „kõvas vagunis“ olnud 46 magamiskohta ja 61 (hiljem maksimaalselt 86) istekohta, samuti iseseisev vesiküte (vagunisse oli üles seatud katel). Kaugrongide reisivaguni mõlemas otsas asus tualettruum, ühes otsas ka ahjuruum. Vagunil on säilinud algne käsipidur. Vaguni taaraks algkujul oli 42-44 tonni.

Kõvaistmelise kaugühenduse reisivaguni sisustus

Tüüpilises puitkerega ja kõvaistmelises nõukogude kaugühenduse reisivagunis asusid ühe seina juures pikad kõvad istmed ja tõstetavad seljatoed. Tõstetavatest seljatugedest kõrgemal olid toenditega kinnitatud pakiriiulid. Vaguni teise seina juures asusid lühikesed istmed, nende kohal tõstetavad seljatoed ja üleval pakiriiul piki kogu vagunit. Istmete ja riiulite vahele oli tehtud läbikäik, sisemiste vaheseintega oli vagun jaotatud mitmeks osaks. Vaheseintes olid uksed ühest osast teise käimiseks. Istmete vahel asus aken, mille juurde seati toenditele üles väike lauake.

Kaugühenduse reisivaguneis ehitati vaguni mõlemasse otsa käimlad, kus fajansist vesikloseti iste, mis varustatud veega uhtmise mehhanismiga, fajansist pesukauss peegliga ja veetagavara mahuti, riiulike veekarahvini ja klaasi asetamiseks ning seinale riputatud väike kokkupandav trepp. Käimla põrand kaeti metlahh-plaatide või tsingitud plekiga. Kaitseks niiskuse vastu kaeti ka käimlate seinad aknalaua kõrguseni tsingitud plekiga. Vaguni veevärk koosnes 2 omavahel ühendatud mahutist vaguni ühes otsas ja ühest mahutist vaguni teises otsas, mis omavahel olid ühendatud torujuhtmega. Esimestest voolas vesi teise otsa üksikusse mahutisse isevoolu teel, kui vastavad ventiilid olid avatud. Vaguni ühe otsa esikus (tamburis) asus ka käsiajamiga piduri mehhanism vaguni mõlema vankri jaoks. Reisivaguni ühte otsa oli eraldi ruumi üles seatud küttekatel.